Sissejuhatus ballistikasse

Ballistika on klassikalise mehaanika haru, mis käsitleb visatud või lastud esemete lennujoont aegruumis. Relvanduse kontekstis huvitab meid enamasti väljatulistatud kuuli trajektoor relvarauast sihtmärgini ehk välisballistika. Relvarauast väljuv kuul ei jää kunagi sirgjooneliselt lendama, vaid hakkab koheselt erinevate tegurite (gravitatsioon, õhutakistus, tuul, derivatsioon jt.) mõjul oma suunda muutma. Ülipikkadel distantsidel (kilomeetrites) mõjutab kuuli trajektoori isegi maakera pöörlemine (Coriolisi jõud), aga alustuseks räägime kõige märgatavamatest faktoritest.

Üks olulisemaid trajektoori mõjutajaid on maa külgetõmbejõud, mis tõmbab kuuli allapoole. Lühikestel vahemaadel (<10 meetrit püstoli korral ja mõnekümmend meetrit täiskaliibrilise vintpüssi korral) on kuuli langemine nii väike (alla sentimeetri), et võime selle praktikas arvestamata jätta. Mida kaugemale soovime aga lasta, seda allapoole kuul lennu käigus kukub.

Tuletame meelde juba varajases lapsepõlves kogetut – kui tahtsid palli või kivi kaugemale visata, siis tuli seda diagonaalselt taeva poole heita. Sama asi toimib ka kuuli väljatulistamisel tulirelvast. Relvaraud on sihikuliini suhtes veidi ülespoole kallutatud ja kuul tulistatakse väikese nurga all välja, et kompenseerida hilisemat langemist.

Teine tegur, mis hakkab kohe laskekaugust oluliselt piirama, on õhutakistus. Läbi õhu lendav kuul kaotab hõõrdumise ja tekkivate õhukeeriste tõttu pidevalt energiat, aeglustub kogu lennu vältel ning hakkab seetõttu ka kauguse suurenedes järjest rohkem kukkuma.

Nende kahe ülalnimetatud teguri mõjul moodustab kuuli lennutrajektoor ebaühtlase kujuga kaare, mis alguses veidi tõuseb, saavutab mingil kaugusel haripunkti ning hakkab siis langema, alguses laugjamalt, kaugemal järsemalt.

Oluline on veel tähele panna kahte nüanssi, mis on ülaltoodud joonisel välja toodud:

• Reguleerides sihikuid me tegelikult ei muuda sihikute asendit märkide suhtes, vaid hoopiski relvaraua kallet sihikuliini suhtes. Ehk siis peale sihikute reguleerimist joondame sihikud endiselt otse sihtmärgile, kuid hoiame relva (ja relvarauda) veidi teise nurga all.
• Ballistikas räägitakse küll kuuli “tõusust”, aga reaalselt kuul (relvaraua telje suhtes) kunagi ei tõuse, vaid alati ainult langeb. Lihtsalt meie tulistame kuuli horisontaalsuunaga võrreldes nurga all ülespoole välja.

Järgnevalt räägime põgusalt sihikute seadistamisest. Heal lapsel mitu nime, mõned nimetavad seda tegevust ka sihikute nullimiseks, normaaljooksule seadistamiseks või “sisselaskmiseks”. Segaduse vältimiseks peaks mainima, et “sisselaskmisel” on relvanduses ka teine tähendus, uue relva kasutuselevõtu kontekstis.

Ülaltoodud näitlikul joonisel kujutatud kuuli trajektoori vaadates näeme, et lennukaar läbib sihitimisliini kahel kaugusel – 50 meetrit ja 200 meetrit. Seega kui oleme oma sihikud seadistanud nii, et tabada 50 meetri kaugusel märgi keskkohta, siis 0…50 meetri kaugusel läheb tabamus allapoole, 100…150 meetri kaugusel kõrgemale ja 200 meetrist kaugemal jällegi allapoole.

Täpse ballistikatabeli ja -graafiku joonistamiseks peame teadma konkreetse laskemoona omadusi – kuuli kaliibrit, kaalu ja ballistilist koefitsenti (kuuli kujust sõltuv õhutakistus) ning muidugi püssirohulaengu suurust ja omadusi, mis määravad kuuli algkiiruse ja energia. Tulemust mõjutab ka sihikuliini kõrgus relvarauast, relvaraua pikkus ja vindisamm, relvaraua tihedus (kulumine) ning isegi õhutemperatuur, -niiskus ja õhurõhk.

Aga selleks et näidata erinevate sihikukauguste mõju kuuli lennukaarele, võtame näitlikustamiseks levinud vintpüssipadruni 5.56×45 mm NATO kaliibris, millel on täismantelkuul (FMJ) kaaluga 55 graani ehk 3.6 grammi. Testirelvaks on klassikaline M16/AR-15 16″ rauaga. Sihikuliini kõrgus relvarauast 66 mm ja ümbritseva keskkonna temperatuur 15 kraadi.

NB! Näide on illustratiivne – teie laskemoon ning relv võib anda hoopis erineva tulemuse!

Alustuseks seadistame oma sihikute nulli 25 meetri peale ehk reguleerime sihikud nii, et 25 meetri kaugusel tabaksime täpselt märklehe keskkohta.

Järgnevalt proovime märki tabada eri kaugustelt, sihtides jätkuvalt märgi keskosa.
Kuna sihikud on relvarauast 6,6 cm kõrgemal, siis vahetult märgi ees, 0 meetri kaugusel, tabaks kontaktlask märki -6.6 cm sihikuliinist allpool. Liigume kaugemale. Et relvaraud on pisut ülespoole kaldu, siis 10 meetri kaugusel lendab kuul juba veidi kõrgemale, tabades märki sihikuliinist -4 cm allpool. 15 meetri kaugusel on tabamus -2,5 cm sihikuliinist all ning 25 meetri kaugusel tabame täpselt sihtmärgi keskele. Pikema vahemaa korral kuul veel endiselt “tõuseb”, tabades 50 meetri kaugusel märki juba +6 cm ülevalpool, 100 meetri peal +16 cm ja 150 meetri kaugusel +22 cm kõrgemal. Haripunkt saabub ~200 meetri peal, kus kuul on sihikuliinist +24 cm kõrgemal. Sealt edasi on kuuli kiirus niipalju vähenenud, et see hakkab langema, jõudes 300 m peal +12 cm peale, 325 meetri peal +6 cm ja ~350 meetri kaugusel tagasi null-kõrgusele. Veelgi kaugemal lähevad tabamused juba allapoole sihikujoont: 375 m peal -13 cm, 400 meetri kaugusel juba -25 cm allapoole ja 500 meetri kaugusel kukub kuul juba üle meetri.

Ülevaatlikkuse mõttes vormistasin need numbrid ka tabeli ja graafikuna (allpool).

Eelnevast järeldub, et 25 meetri nullile seadistatud sihikutega AR-15-ga saame lasta vahemikus 0 kuni 400 meetrit, mille juures tabamuspunkti kõrgusviga eri kaugustel jääb veel +/- 25 cm piiresse. Seega täpselt keskele sihtides peaksime 50 cm läbimõõduga sihtmärgile igal nimetatud kaugusel pihta saama.

Pilt muutub aga oluliselt, kui seadistame sihikute nulli 50 meetri peale. Vaata allpool olevat tabelit. Vahemikus 0 kuni 225 meetrit on trajektoor väga lame ning erinevused on ainult +/- 5 cm piires. Kas see olekski ideaalne seadistus? Probleem on aga selles, et juba 250 meetrist kaugemal hakkab kuul väga järsult kukkuma ja 300 meetrist kaugemale ei ole mõtet selle sihiku seadistusega laskma minna.

Võtame võrdluseks veel kolmanda seade – 100 meetri null. Vahemikus 50 kuni 150 meetrit on trajektoor praktiliselt lame 0…-2 cm. Paraku kukub kuul juba ca 275 meetrist alates drastiliselt ja 350 meetri kaugusel on tabamispunkt ca 60 cm sihitimispunktist allpool.

Kas panite tähele veel ühte huvitavat asja – kui 25 ja 50 meetri nulli korral oli lennukaarel veel teinegi nullpunkt – vastavalt 350 ja 200 meetri kaugusel, siis 100 meetri nulli korral oligi see trajektoori kõige kõrgem punkt. Kõigil ülejäänud kaugustel tabas kuul sihtmärki madalamal.

Ülaltoodust selgub, et ühte ja parimat sihiku seadistamise kaugust ei ole olemas. Kõik sõltub sellest, kas eesmärk on minna selle relvaga jahile, praktikalivõistlusele või hoopis kodumaad kaitsma. Iga olukorra jaoks tuleks valida optimaalseim seadistus, mis kataks kogu laskmisel vajamineva kaugustevahemiku aktsepteeritava vea piires ning väga hea oleks, kui oskate oma sihikut käigu pealt ümber seadistada.

Täpsuslaskmise jaoks tuleks nullpunkt häälestada juba konkreetse sihtmärgi järgi, kasutades kaugusmõõtjat, ballistilisi tabeleid-kalkulaatorit… ja/või katse-eksituse meetodit :)
Head katsetamist!