1. Igal seaduskuulekal kodanikul on vääramatu õigus soetada, omada ja kanda tulirelva (edaspidi “relv”).
  2. Relva omamine ei ole rikaste, eliidi või valitute privileeg, vaid vaba kodaniku õigus läbi usalduse, vastutuse ja kohustuste.
  3. Relvaomanik on eeskuju, distiplineeritud ning turvalise ühiskonna tagaja.
  4. Relvakultuuri arendamine on prioriteet nr. 1. Relv ei tohi olla kurjuse, kättemaksu või üleoleku vahend ega teenida madalaid instinkte.
  5. Relva on õigus omada järgmistel eesmärkidel:
    • Hädakaitse ja hädaseisundi korral KarS §28 ja §29 järgi, tõrjumaks vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet ja/või ohtu elule või tervisele;
      Õigus hädakaitsele on üks vanemaid instituute inimkonna ajaloos.
    • Eesti Vabariigi ja selle julgeoleku kaitseks, kui meie vabadus ja/või riiklus on ohus;
      Selleks ei pea olema tingimata Kaitseväelane või Kaitseliitlane, et oma riigi kaitseks välja astuda.
    • Laskeharrastuse teostamiseks.
      Igal relvaomanikul on õigus tegeleda laskeharrastusega enda arendamiseks ning relvakäsitsemise harjutamiseks.
    • Laskespordi harrastamiseks.
      Neile, kelle eesmärk on oma oskusi lihvida veelgi täiuslikumaks ja võtta mõõtu teistega.
    • Jahipidamiseks.
      Üks vanemaid elukutseid üldse. Jahipidamisega reguleeritakse metsloomade arvukust ja kaitstakse liigilist mitmekesisust ning tuuakse ka lisa toidulauale.