Eestis on 2020.a. seisuga ligikaudu 26 000 seaduslikku tulirelvaomanikku, kelle käes on üle 50 000 relva [1]. Relvaluba on võimalik saada kuuel otstarbel – jahipidamiseks, vastava spordialaga tegelemiseks, kutsealal tegutsemiseks, kollektsioneerimiseks, ajaloolise või kultuurilise sündmuse etendamiseks või turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Kusjuures ühel relva võib olla mitu otstarvet, näiteks võib sama püstolit kasutada nii spordiks (praktikaline laskmine) kui turvalisuse tagamiseks.

Kõige enam on relvalubasid väljastatud turvalisuse tagamiseks (2018.a. lõpus ca 14 000 [2]), mis osalt on ilmselt tingitud sellest, et see on algajale relvahuvilisele kõige lihtsamini mõistetav ja kättesaadav [3]. Ühelt poolt on selle otstarbe puhul kõige rangemad piirangud – lubatav padrunikogus on väiksem ning iga viie aasta tagant peab laskeeksamit läbima, samas on see aga ainuke otstarve, mis lubab relva kanda [4]. Kuid vaatamata nende relvaomanike suurele arvule ei ole siiamaani olnud ühtegi organisatsiooni, mis neid esindaks. Sportlastel ning jahimeestel on oma seltsid, mida kutsutakse näiteks relvaalase seadusandluse arutelude juurde, kuid “tavalise relvaomanikega” ei osata arvestada. Levinud on eelarvamused, nagu neil relvaomanikel seisaks relv ainult kapis ning lasta nad ei oska, või siis vastupidiselt et tegu on viienda kolonniga, kes esimese üleskutse peale on nõus Eestit vaenlasele maha müüma.

Relvaomanike Liit ongi loodud:

  1. Kõikidele relvaomanikele, kellel on lisaks muudele otstarvetele oluline ka turvalisuse tagamine ehk kes soovivad relva kanda;
  2. Neile relvaomanike, kel pole spordi või jahi ambitsioone ning kes seetõttu on esindamata.