Relvi puudutavates artiklites kohtab sageli sellist sõna, nagu ründerelv. Reeglina on tegu otsetõlkega ingliskeelsest terminist assault rifle. Mida selle all mõeldakse, mis teeb ühest relvast hirmutava ja eriti ohtliku ründerelva ja kas iga taktikalise välimusega vintpüss on ründerelv?

Ründerelva definitsioon on üsna konkreetne. Tegu peab olema käsirelvaga, millel on:

  • tulerežiimi valik, mis võimaldab lülitada üksiklaskude ja valangute vahel;
  • eemaldatav padrunisalv;
  • efektiivne laskekaugus vähemalt 300 meetrit;
  • kasutab nn. automaadipadrunit – võimsam kui püstolipadrun kuid väiksem ja kergem kui täiskaliibriline vintpüssipadrun.

Mõned näited:

  • USA M16 vintpüss on ründerelv, kuna sellel on automaatreziim, eemaldatav salv ja 500…800 m laskekaugus. Kasutatav kaliiber on 5.56×45 NATO.
  • AK47 / AKM ehk Kalashnikovi automaat on samuti ründerelv. Kaliiber 7.62×39.

  • Samas laskesportlaste ja harrastajate seas levinud AR-15 ei ole ründerelv, kuna tegu on ArmaLite AR-15 poolautomaatse tsiviilversiooniga.
  • UZI ei ole samuti ründerelv, kuigi omab automaatreziimi. Kasutatava 9x19mm püstolkaliibri efektiivne laskekaugus on ~200 m.
  • Klassikaline jahipüss ei ole ründerelv, kuna on käsitsi ümberlaetav ja kasutab suuremat padrunit: .308 / 7.62×51, .30-06 jt.

Mõiste ründerelv on pärit 2. maailmasõja ajast, kui sakslased andsid oma Maschinenpistole MP43 / 44 nimeks “Sturmgewehr”. Saksa keeles sturm tähendab nii tormi kui rünnakut ning gewehr püssi. Täna ei ole täpselt teada, kas nimevaliku taga oli Hitleri propaganda ja hirmutamine või lihtsalt eesmärk eristuda teistest automaatrelvadest, nagu MP40.

Sturmgewehr StG 44 oli selle aja kohta täiesti uudne relvakontseptsioon, mis tähendas kerget ning piisavalt võimsa, kuid kerge ja kompaktse padruniga ühemehe-käsirelva, mis oleks võimeline andma intensiivset ja tihedat tuld.
Ühe-mehe püstolkuulipildujad olid olemas juba palju varem, 1. maailmasõja ajal, kuid püstolipadrun on lahingus suhteliselt nõrk ja tuleulatus väike. Täiskaliibris võimsa vintpüssipadruniga kuulipildujad olid aga kandmiseks liiga rasked ja kohmakad ning käsitsemiseks oli vaja mitut sõdurit.