Relv soetatud – mis edasi? Kas oled valmis relva käsitsema ning vajadusel ennast või teisi relvaga kaitsma?

Mitte kõik relvaomanikud ei harjuta regulaarselt oma laskeoskust. Relv seisab kapis ning puudulikku laskeoskust vabandatakse välja väidetega nagu “pole aega ega vajadust treenida”, “laskemoon on kulukas” ning “küll ma häda korral paari meetri pealt ikka pihta saan”.
Paraku ei ole reaalses hädakaitseolukorras sellisest relvaomamisest kasu. Stressiolukorras vabaneb adrenaliin, vererõhk tõuseb, käed hakkavad värisema ja tekib tunnelnägemine. Organism käitub omamoodi: veri liigub suurtesse lihastesse (võitle või põgene!) ja peenmotoorika (nt. relva kaitseriivi ja päästiku käsitsemine) on häiritud.
Kriisiolukorras pädevaks relvakäsitsemiseks on vajalik regulaarne treening ja laskmiskogemus, mille käigus areneb välja vajalik lihasmälu ning koordinatsioon.

Laskmine ise on aga ääretult huvitav ja mitmekesine harrastus, mis arendab nii vaimselt kui füüsiliselt. Allpool toon ära levinumad laskeharrastuse võimalused ja distsipliinid.

1) Relvaomanikud, kes käivad omal käel harjutamas klassikalises lasketiirus. Reeglina sooritatakse seal ühes kohas seistes üksiklaske ühe staatilise märgi pihta. Loomulikult arendab see sihtimist ja keskendumist ning õpetab arvestama relva käitumise ja tagasilöögiga, kuid mingil hetkel selline tulistamine ammendab ennast nii tehniliselt kui motivatsiooni mõttes.
Iseseisvalt tiirus harjutamisega on veel see probleem, et valed võtted on kerged tekkima ja nende hilisem väljaravimine on väga raske. Pealegi ei ole võrdlusmomenti teiste laskuritega ning puudub ka konkreetne mõõdupuu, millega oma arengut ja lasketulemusi hinnata.
Üks lahendus oleks personaaltreener, kuid see tähendab juba keskmiselt suuremat väljaminekut ja motiveeritust. Mitmed lasketiirud ja -klubid korraldavad vahel ka erinevaid enesekaitse- jms. kursuseid, kuid needki on küllaltki kallid ja ebaregulaarsed.

2) Klassikaline sportlaskmine. Täpsuslaskmine 10, 25 või 50 meetri kauguselt ringidega sportmärklehte. Vahel nimetatud huumoriga ka “täpitoksimiseks”. Relvadeks on õhkrelv, väikesekaliibriline (.22 / 5.56mm) püstol ja vintpüss, aga ka täiskaliibriline püstol.
Sportlaskmine on olümpiaala, katusorganisatsiooniks maailmas International Shooting Sport Federation (ISSF). Eestis edendab seda distsipliini Eesti Laskurliit (laskurliit.ee)
Sportlaskmise alla käib ka haavlipüssiga lendavate savitaldrikute laskmine ehk jahilaskmine.

3) Praktikal laskmine sai alguse 1950-tel aastatel USA-s. Kui enne seda treeniti politseinikke ja korrakaitsjaid klassikalise sportlaskmise stiilis, siis grupp kogenud laskureid eesotsas Jeff Cooperiga leidsid, et efektiivseks relvakäsitsemiseks on vaja harjutada hoopis realistlikumaid situatsioone. Liigendatud võistlusrada sisaldab hulga erinevaid märke, millede tabamiseks tuleb reeglina erinevate laskepositsioonide vahel liikuda ja erinevaid laskeasendeid kasutada. Lisaks täpsusele on oluline ka kiirus ehk paremusjärjestus saadakse täpsuspunktide jagamisel ajaga. Iga võistlusrada on unikaalne ning laskur peab oskama relva kasutada taktikaliselt väga erinevates situatsioonides, mis imiteerivad reaalelulisi kriisiolukordi: laskmine takistuste ja barjääride tagant, läbi avauste, ebamugavast asendist, nõrgema käega jne. Võistlusrajal on kasutusel erinevad relvakäsitsemise elemendid alates relva kabuurist haaramise ja laadimise ning lõpetades salvevahetus(t)e ja tühjakslaadimisega.

IPSC (International Practical Shooting Confederation) on kõige vanem ja kõige levinum praktikal-laskmise liik, mis on algse enesekaitse-suunitlusega treeningust arenenud tõsiseks spordialaks. Põhirelv on püstol, aga erinevatel võistlustel on kasutusel veel vintpüss, sileraudne püss, püstolkaliibris karabiin ja vähesel määral ka revolver. Relvad jagunevad sõltuvalt omadustest erinevatesse võistlusklassidesse. Teatud maades, kus tulirelvad on tsiviilkäibes keelatud, lastakse IPSC-d ka airsofti relvadega (Action Air).
IPSC on väga põhjalikult reguleeritud spordiala. Nii ohutusele kui võistlusraja ülesehitusele kehtivad ranged reeglid. Korraga on rajal üks laskur, kelle tegutsemist jälgib kohtunik. Ohutustehnika vähimagi rikkumise eest järgneb kohene diskvalifitseerimine.
IPSC soovib saada olümpiaalaks. Eestis esindab IPSC-d Eesti Praktikal-laskmise Ühing (www.ipsc.ee).

IDPA (International Defence Pistol Association) erineb IPSC-st selle poolest, et on rohkem orienteeritud enesekaitse-treeningule. Relv ja varustus peavad olema varjatud, nagu avalikus kohas kandeski. Samuti peab varustus olema praktiline ja “tänavakõlbulik”, spetsiaalselt spordi jaoks valmistatud relvad, lahtised kabuurid jms. ei ole lubatud. Raja läbimisel arvestatakse, et sihtmärgid “ründavad vastu”, mistõttu kasutatakse laskmisel varjeid ning märkide laskmisel on oluline taktikaline järjekord – esmalt lähemad, seejärel kaugemad märgid. Laadimised ja salvevahetused tuleb teha varjet kasutades.
Eestis on IDPA Eesti Ühendus (idpaeesti.ee).

SRA (Sovellettu Reserviläisammunta) on praktikal-laskmise ala, mis loodi Soome Reservväelaste Spordiliidu (RESUL) poolt. SRA on mõeldud kaitseliitlastele, reservväelastele ja jõustruktuuride liikmetele ning keskendub armeerelvade ja -kaliibrite kasutamisele. Ühel võistlusrajal võib olla korraga kasutusel kuni 4 erinevat relvaliiki (püstol, vintpüss, sileraudne ja täpsuspüss). Lisaülesannetes võib olla ka granaadivise, nuga või lihtsalt haamer, millega midagi puruks lüüa. Nõuded võistlusrajale ja märkidele on üsna paindlikud ning erinevalt eelpoolkirjeldatud laskespordialadest, soositakse SRA-s “laigulise” riietuse kandmist.
Eestis koondab SRA laskureid Eesti Reservväelaste Laskespordiliit (sra.ee).

Maailmas on erinevaid laskmisalasid väga palju, käesolevas loos on kirjeldatud ainult neid, mis on Eestis rohkem levinud ning omavad arvestatavaid katusorganisatsioone. Kui sooviksid mõnega neist lähemalt tutvust teha, kuid ei tea, millest alustada, pöördu julgelt Eesti Relvaomanike Liidu poole – meie aitame!