Eesti Relvaomanike LiitJeff Cooper (10.05.1920-23.09.2006) oli üks tänapäevase taktikalise relvakäsitsuse-tehnika rajajaid ning käsirelvade ekspert. Tema sõnastas ka ohuteadlikkuse tasemed, mis olid algselt liigitatud neljaks värvikoodiks: valge, kollane, oranž, punane.
Valge
Sa viibid turvalises ja ohutus keskkonnas – näiteks lõõgastud Sa oma kodusel diivanil ning ei pööra tähelepanu ümbrusele. Sa tead, et välisuks on lukus, diivani taga ei luura sind kurikael ning laest ei lasku ootamatult alla ämblikmees. Seega ei oota sa mingit ohtu, oled ettevalmistamata ja kaitsetu.
Kahjuks on selline olek paljudel inimestel levinud ka avalikus ruumis viibides – kõrvaklapid peas, pilk suunatud süvenenult nutitelefoni.
Kollane
Sa tunned ennast küll ohutult, aga jälgid tavapäraselt ümbrust. See peaks olema normaalne olek avalikus ruumis – tänaval, ühistranspordis, kaupluses. “Kollases” ohuteadlikkuse tasemes jõuad sa varakult märgata, kui midagi ebatavalist peaks ümbruses silma jääma ning varakult järgmiseks ohutasemeks valmis olla.
Oranž
Sa märkasid võimalikku ohuolukorda, kuid ei ole veel sellest mõjutatud ning saad pädevalt reageerida või ette valmistuda. Näiteks kuuled teisel pool tänavat agressiivset lärmi või näed kahtlast liikumist. Sinu ohuteadlikkus on kõrge ning kaalud erinevaid lahendusi – kas valmistud ette kokkupõrkeks, hoiad eemale, varjud või põgened.
Punane
Sellel ohutasemel oled silmitsi otsese ja reaalse ohuga ning valmis füüsiliseks konfliktiks. See ei tähenda, et peaksid ise ründama, kuid oled valmis koheselt tegutsema.
Must
Cooperi neljale määratlusele on lisatud veel viies, “must” ohutase. See on olukord, kus sa sattusid ohuolukorda ootamatult ja ette hoiatamata. Kuidas see juhtus? Olukorra üle kontrolli puudumine! Paanika! Suutmatus pädevalt reageerida.
Isegi treenitud võitlejad võivad sellisesse olukorda sattuda, kui nad ignoreerivad ohumärke ja/või satuvad varitsusse.
Miks on ohutasemete teadmine oluline? Enamus intsidente on tingitud sellest, et inimesed ei oska neil tasemetel vahet teha, nad ei jälgi oma ümbrust ega ei ole valmis ohutasemele vastavalt käituma ning ohule pädevalt reageerima.
Üldiselt ei ründa ükski kurjategija ilma ettevalmistuseta. Kõigepealt uurib ta ümbrust, veendub, et ta saab karistamatult tegutseda, ohver on kaitsetu, korrakaitsjaid ega sekkuvaid pealtnägijaid ei ole ligiduses… Alles seejärel otsustab ta väljavalitud ohvrit rünnata.
Kui inimesed jälgiksid oma rohkem ümbrust vastavalt eelkirjeldatud ohutasemetele, siis teeksid nad ka enda ründamise palju raskemaks.