Mis oleks kui relva ostuks piisakski ainult relvaloast ja iga uue relva jaoks ei oleks vaja eraldi soetamisluba taotleda? Lähed poodi, valid meeldiva relva välja ja ostad ära! Relvakaupmehe kohustus on tuvastada sinu isik, veenduda kehtiva relvaloa olemasolus ja kanda relv sinu digitaalsele relvaloale.

Milleks siin on vaja veel mingit “soetamisluba”, mida “menetletakse” kuude kaupa, kulutades selleks politseiametniku kallist tööaega, millest niigi pidev puudus on?

Relvahoidla

Kui lojaalne ja seaduskuulekas kodanik on teinud endale selgeks Relvaseaduse ja kaasnevad õigusaktid, tunneb relvi ja oskab neid ohutult käsitseda, sooritanud edukalt eksamid ja riik on usaldanud talle relvaloa, siis miks ta ei võiks soovi korral osta endale niipalju relvi, kui tema hoiutingimused lubavad? Ühe relva soetamiseks piisab turvalisest hoiukohast. Kahe kuni kaheksa relva korral peab tal olema (politsei poolt üle vaadatud ja aktsepteeritud) relvakapp ning kui inimene soovib rohkem relvi, siis juba vastava sertifikaadiga relvakapp üheksale ja enamale relvale või hoopiski relvahoidla.

Milleks üldse inimesele relv? Relva võib Eesti Vabariigis omada turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks), laskespordiks (või lihtsalt laskmise harrastamiseks tiirus), jahipidamiseks, kutsealal tegutsemiseks, kollektsioneerimiseks või ka ajaloolis-kultuurilise sündmuse etendamiseks.
Aga milleks inimesele mitu relva? Põhjalik selgitus eri relvaliikidest, kaliibritest ja omadustest väljuks olemasoleva loo mahust, kuid samamoodi võib golfimängijalt küsida, miks tal on kümneid golfikeppe. Miks talle ühest golfikepist ei piisa?

Õiguskuulekas relvaomanik ei muutu sellest kuidagi ohtlikumaks, kui ta soetab juba olemasolevale relvale mõne lisaks. Korraga saad ju lasta ikka ühest relvast. Relvaomaniku seaduslike relvade arvu piiramine ei hoia ära ega ei vähenda kuritegevust, massitulistamisi ega terrorismi. Samas kurjam saab ka ühe (illegaalse!) relva ja kastitäie padrunitega palju pahandust korda saata ning tema ei hooli ei seadusest ega seaduskuulekatele inimestele kehtestatud piirangutest.

Praegu põhjendatakse kahekuulist menetlemist soetamisloa taotlemisel või relvaloa pikendamisel sellega, “et politseil oleks aega põhjalikumalt veenduda, et relvaloa omanik vastab kõigile neile ootustele, mis seaduseandja ja ühiskond relva omajale seavad” (Anneli Annist – PPA)

Tegelikult relvaomanik vastutab oma käitumise eest 24/7, mitte ainult uue soetamisloa taotlemisel või kord viie aasta jooksul relvaloa pikendamisel. Iga relvaomanik võib ise veenduda, et PPA teeb iga nädal regulaarseid automaatpäringuid karistusregistrisse. Samuti peaks(!) meditsiiniasutused koheselt politseid teavitama, kui inimene on saanud psühhiaatrilise diagnoosi, on jäänud silma narkootikumide tarvitamisega või alkosõltuvusega.

Kokkuvõtteks – meil on maksumaksja palgal terve müriaad ametnikke, kes menetlevad kuude kaupa iga uue relvasoetamiseloa ja relvaloa pikendamise taotlust… inimestelt, kellele riik on juba usaldanud õiguse relva omada. Milleks?