Mõiste “viies kolonn” tuli käibele 1936. aastal Hispaania kodusõjast, kus Madridi poole liikus neli Franko vägede kolonni, aga neile lisaks tegutses linnas nö. viies kolon, mis aitas sabotaazi ja diversioonidega linna kukutada seestpoolt. Tänapäeval nimetatakse viiendaks kolonniks ühe riigi territooriumil elavaid teise riigi kodanikke vms. ühendusi, kes tegutsevad mõne välisriigi huvides.

Kas Eestis on viies kolonn? Arvamusi ja väiteid on seinast seina:

Mart Helme väitis 19.09.2016 Vikerraadio saates “Reporteritund” järgmist: “Ma võin kinnitada, tuginedes – ma ei ütle, missugustele – teatud andmetele, et meil on organiseeritud 5. kolonn, umbes 5000 hästi organiseeritud ja väljaõpetatud noort meest, kes osalevad mitmesugustes laskeklubides, paintball’i klubides, jahiseltsides ja muudes sellistes. Kellel on brigadirid, kes käivad harjutamas küll Männiku karjääris ja muudes kohtades ja kes on mobiliseeritavad Eesti riigi vastu väga lühikese ajaga”

Teine äärmus on KaPo peadirektori asetäitja Martin Arpo väide 23.03.2022 ehk kuu aega peale Ukraina sõja algust “Vikerhommikus”: “Mingit viiendat kolonni sellises mõistes Eestis ei ole. Jah, on kremlimeelseid isikuid. On ka selliseid väiksemaid gruppe. Neil laiemat mõju ühiskonnas tegelikult ei ole”

Tegelikult me ei tea, kes on kes ning kui palju riigivastaseid meil on. Osad neist võivad olla tänaseni varjus ning mängida riigile lojaalseid residente. Jämedalt võib vaenulikult meelestatud isikuid jagada kolme gruppi:

  1. Punased. Inimesed, kes ei varja oma riigivastasust ja rahulolematust kehtiva Eesti Vabariigi võimuga ning demonstreerivad seda avalikult oma sõnavõttudes, sotsiaalmeediakontodel ja meeleavaldustel.
  2. Roosad. Tihtipeale kodanikud meie seast, kes väidavad ennast olevat lojaalsed Eesti riigile, kuid kelle sõnavõtud ja teod räägivad vastupidist. Sinna kuuluvad ka mõned nn. vähemuste õiguste kaitsjad ja muud kodanikuaktivistid, kes toetavad aktiivselt või passiivselt vaenuliku võõrriigi poliitikat.
  3. Valged. Inimesed, kes ei torka millegi poolest silma. Nad ei sega ennast päevapoliitikasse ja ei räägi oma maailmavaatest. Samas on tegu uinunud võitlejaga, kes võivad aktiveeruda vaenuliku võõrriigi käsu peale ning alustada mõne sabotaazi või diversiooniakti toimepanemist. Kõige ohtlikum seltskond, sest neid on raske leida, märgata ning ära tunda.

Eesti Relvaomanike Liit tegi 7.03.2022, 10 päeva pärast Vene Föderatsiooni sissetungi Ukrainasse, Eesti võimuorganitele ettepaneku peatada Eestis resideeruvate vaenulike riikide kodanike relvaload. Nimetatud ettepanek sai alguses ka palju kriitikat ning vastuväiteid, et olukord on kontrolli all ja mingit ohtu ei ole. Pool aastat hiljem jõudis uus võimukoalitsioon siiski otsusele nimetatud relvalubade tühistamise osas ning vastav seadus jõustub lõpuks 2024 aasta märtsikuus.

Käesoleva artikli kirjutamise ajaks on täiemahuline sõda Ukrainas kestnud ligi kaks aastat ja üsna mitmed kohalikud “aktivistid” on saanud süüdistuse riigivastases tegevuses. 19.02.2024 hakkas kohus arutama Aivo Petersoni kohtuasja. Süüdistuskõnes ütles riigiprokurör Triinu Olev, et Peterson tegeles liikumise Koos kõrval veel niinimetatud tsiviilkaitseüksuse loomisega, kuhu ta otsis Eesti riigi suhtes umbusklikke ja relvaluba omavaid isikuid.

Seega küsimus Eesti oma viienda kolonni kohta on endiselt päevakorral.

Tänane PPA ja SiM ahistav suhtumine Eesti riigile lojaalsete relvaomanike kiusamisega ja nende laskeharrastamise piiramisega on lubamatu. Riik peaks pigem kaasa aitama relvakultuuri ja relvakäsitsemisoskuste arendamisele koos vajaliku infrastruktuuri taastamisega – tiirude ehitamise ja laskeinstruktorite koolitamise ning riigikaitseõppega.