Relvaseadus § 46 lg 3 sätestab, et tulirelva hoidmiseks peab olema hoiukoht, mis on selleks kohandatud ja põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge statsionaarselt kinnitatud kapp (edaspidi relvakapp). Sama § 46 lg 6 ütleb, et padruneid hoitakse relvakapis relvadest eraldi lukustatavas osas.

Aga kui kiiresti te hädaolukorras oma relva ja laskemoona kapist kätte saate?

Aegade jooksul olen kuulnud palju erinevaid hinnanguid – alates soovitusest hoida relva alati laskevalmis nö. “padja all” ja lõpetades arvamusega, et “kui pätt teie elamisse sisse tungib, siis te niikuinii ei jõua relvakapini ega ei saa sealt oma relva kätte”

Padja all ei soovita relva hoida. Kuigi Relvaseadus § 46 lg 8 lubab, et relvakapp ei ole nõutav ühe relva ja selle laskemoona puhul, olete te selle kaotsimineku eest 100% vastutav. Kui näiteks teie relv sahtlist, padja alt vms. “raskesti avastatavast hoiukohast” ära varastatakse, jääte relva lohaka hoidmise eest vastutavaks.
Nõuetekohases kapis relva hoiustades olete aga teinud kõik endast sõltuva, et relv oleks turvaliselt hoitud ning olete vastutusest prii ka sellisel juhul, kui teie äraolekul koju sisse murtakse ja relvakapp ketaslõikuriga lahti lõigatakse.

Artikli autor tegeleb praktikal laskmisega. Praktikal on laskespordiala, kus tuleb läbida erinevaid laskeülesandeid, mis imiteerivad reaalelulisi situatsioone. Laskur ei keskendu mitte ainult täpse lasu sooritamisele, vaid peab mõtlema taktikaliselt, et leida kiireim ja efektiivsem viis võistlusraja läbimiseks. Tulistada tuleb erinevatest asenditest, varjete tagant, kitsastest piludest, avada uksi, ületada tõkkeid jms. Lisaks eelnevale ütleb iga ülesande kirjeldus ette, milline on relva olek ja asukoht enne stardihetke. Valdavalt on selleks laetud relv kabuuris, aga võimalikud on ka teistsugused variandid.

2024. a. oktoobri alguses korraldasime oma laskespordiklubis ühe L2 taseme IPSC võistluse, mille üks võistlusrada seadis väljakutse – kui kaua võtab aega relva ja laskemoona kättesaamine relvakapist ning seejärel nelja sihtmärgi tabamine.

Selleks otstarbeks tõime rajale klassikalise turvalukuga relvakapi. Laadimata relv lukustati relvakappi ning laetud salved asusid eraldi lukustatud padrunilaekas. Täpselt nii, nagu Relvaseadus ette näeb. Laskur ise istus ~5 meetri kaugusel toolil, relvakapi võti veidi eemal laual. Pärast stardisignaali tuli haarata võti, joosta kapi juurde, avada võtmega kapp, avada võtmega padrunilaegas, võtta kapist relv ja padrunilaekast laetud salv, relv laadida, vinnastada ning seejärel tulistada nelja sihtmärki, lastes igasse märki kaks lasku. Kokku 8 lasku. Märkideks olid ~3…4 meetri kaugusel olevad mini-IPSC pappmärgid, mille punkteandev ala on mõõtmetega 38 x 30 cm. Klassikalise enesekaitsesituatsiooni “röövlid murdsid majja sisse” imiteerimine. Aega mõõdetakse stardipiiksust kuni viimase lasuni.

Võistlusest võttis osa 71 erineva tasemega laskurit, algajatest harrastajatest kuni Eesti tipplaskuriteni välja. Enamik laskureid läbis võistlusraja ~20 sekundiga pluss-miinus mõni sekund siia sinna. Kõige kiirem aeg oli 12,94 sekundit ning kõige aeglasemal laskuril, kes pusis veidi kauem luku kallal, kulus 32,84 sekundit.

On seda vähe või palju? Kõik on suhteline. Aga ülalkirjeldatud võistlus-eksperiment tõestas, et enamus inimesi suutis umbes 20 sekundiga jõuda kapini, selle avada, võtta laadimata relva, viia see laskevalmidusse ning neutraliseerida neli kurikaela.

Pilt on illustratiivne.

Relvakapp