Punatäppsihikud on relvanduses kasutusel olnud juba pikka aega, kuid lühikestel käsirelvadel, nagu nt. püstolid (või ka revolvrid), on need laiemalt levima hakanud alles viimasel kümnendil. Punatäppsihikuid kasutatakse nii sportrelvadel, praktikal-laskmises kui nüüd ka isegi kandmis- ning enesekaitserelvadel. Paljud uued relvad tulevad juba tehasest punatäpi paigaldamise valmidusega (optic ready, MOS vms…) või tarnitakse need juba koos punatäppsihikuga.

Siinkohal eeldan, et punatäppsihiku toimimise tööpõhimõte on lugejal teada ning selle jätan antud artikli fookusest välja. Keskendume hoopiski küsimusele, mis ikka ja jälle esile kerkib: punatäppsihiku eelised ja puudused võrreldes klassikaliste lahtiste kirp-sälk tüüpi “raudsihikutega”.

Punatäppsihiku suurim eelis on lihtne kasutamisloogika – piisab vaid sihtimistäpi suunamisest soovitud tabamispunkti. Laskur saab sihtida mõlemad silmad lahti ning fokusseerida otse sihtmärgile ehk kriisiolukorras primaarsele ohule. Punatäppsihik jätab ka sihtmärgi ümbruse nähtavaks ning ei kata selle alumist poolt kinni, nagu klassikaline kirp-sälk tüüpi sihik. Vaateväli on avaram ning situatsiooniteadlikkus sihtmärgi ümbrusest on tänu sellele parem.

Osad laskurid leiavad veel, et punatäppsihik võimaldab sihtida täpsemalt, kuna ühe punkti korral ei ole võimalust kirbu ja sälgu joondamise vea tekkimiseks.

Punatäpp näitab laskurile ka tema päästmisvigu, kui täpp enne lasku või päästmise ajal sihtmärgilt kõrvale nihkub.

Paljud eakamad laskurid on hädas vanusega tekkinud nägemishäiretega, kus vaheldumisi kaugele ja lähedale vaatamine vajaks erinevate prillide või läätsedega korrigeerimist. Klassikaliste lahtiste sihikutega tekib sellisel juhul dilemma: kui kirp ja sälk korrigeerida teravaks, jääbki sihtmärk uduseks ning kui sihtmärk korrigeerida teravaks, ei suuda laskur enam fokusseerida kirbule. Nokk kinni, saba lahti olukord!
Aga kirjeldatud nägemishäirega on heaks lahenduseks punatäppsihik, mis projitseerib täpi otse sihtmärgi peale ning ei vaja eraldi kirbu-sälgu jälgimist.

Paraku punatäpil on ka rida puuduseid.

Punatäppsihik kui oluliselt väljaulatuv osa teeb relva kohmakamaks ning varjatud kandmise tülikamaks. Punatäpp võib kabuurist haaramisel takerduda riiete taha ning teatud juhtudel ka raskendada relva käsitsemist – näiteks segada vinnastamist või tõrke likvideerimist.

Punatäppsihik on suhteliselt õrn opto-elektrooniline seadeldis, mille patarei võib ootamatult tühjaks saada, klaas katki või elektroonika rikki minna vms. Kui see kriitilisel hetkel alt veab, jääb laskur halvimal juhul üldse ilma sihikuta. Seetõttu võiks vähemalt enesekaitserelval olla tagavaraks ka dubleerivad “raudsihikud”, mis on joondatud nii, et need paistaksid läbi punatäpi ekraani (nn. co-witness).

Punatäppsihik ise on küll reeglina veekindel, kuid kardab sellegipoolest määrdumist, mis vähendab selle praktilisust igapäevakandmisel. Isegi mõni vihmapiisk punatäpi klaasil võib sihikupilti oluliselt häirida, rääkimata tolmust, porist ja lumest. Eriti kardavad seda püstolitel levinud lahtise konstruktsiooniga punatäppsihikud. Kui kõrvaline sodi blokeerib imetillukese kiirguri ava, muutub sihik kasutuks. Seega on mõistlik punatäppsihikut kandmise ajal kaitsta täiendava kaitsekattega või kanda pealt kaetud kabuuris. Paraku igasuguse täiendava katte eemaldamine nõuab kriitilisel hetkel aega ja tähelepanu, mis pärsib selle kasutamist teenistus- või enesekaitserelval.

Punatäpiga püstoli õige haaramine, silmaga joondamine ja täpne sihtmärgile suunamine nõuab laskurilt harjutamist ja vilumust. Põhjus on selles, et punatäppsihiku vaatenurk on üsna väike ja väljasirutatud käes oleva püstoli korral võib täpp vaateväljast kergesti kaduda. Kui lahtiste sihikutega püstol on viltu käes, siis saab laskur kohe peale vaadates aru, kuhu suunas see kaldu on (üles-alla-vasakule-paremale) ja oskab seda õigele poole korrigeerida. Kui aga punatäpiga püstol on veidigi (mõni kraad) kaldu, siis kaob täpp kohe ära. Paraku püstol tundub endiselt käes otse ning kui laskuril pole üheselt selge, millise serva taha täpp jäi, hakatakse püstolit randmest käes “keerutama” ja täppi otsima. Kriisiolukorras võib selline otsimine ja ajakaotus saada saatuslikuks.

Punatäpi eredus peab vastama valgusoludele. Hämaras hakkab liiga ere täpp pimestama, läheb laiali ning varjutab sihtmärki. Eredas päikesevalguses ei ole jällegi väikese heledusega täppi näha. Käsitsi heleduse reguleerimine võtab aega ja automaatsed heleduse regulaatorid ei toimi korrektselt keeruliste valgusolude korral. Näiteks kui laskur viibib hämaras ruumis või varjes ning üritab lasta ukse- või aknaavast välja eredas päikesevalguses olevat sihtmärki, keerab automaatika ümbritseva keskkonna järgi täpi heleduse maha ja seda ei ole valges oleva sihtmärgi peal näha.

Ja lõpetuseks toob punatäppsihik veel välja sellise nägemisprobleemist nagu astigmatism. See on silmaläätse kuju häire, mille tõttu inimene ei näe punatäppsihiku täppi selge kontrastse punktina, vaid laialivalguva tähekese, hägusa kriipsu või mitmetest punktidest koosneva kogumikuna. Astigmatism võib tõsiselt segada punatäppsihiku kasutamist ja sellega täpset sihtimist.

Eelnevaga ei taha sugugi öelda, et punatäpp on halb. Paraku tuleb endale aru anda, et tegu pole ka imevahendiga, mis parandab maagiliselt lasketulemust ning lahendab kõik probleemid.

Punatäpilt oodatakse küll kiiremat sihtimist ja laske ning suuremat täpsust, kuid unustatakse, et punatäppsihiku edukas käsitsemine püstolil nõuab korralikku (ümber)õpet, treeningut ja tuhandete padrunite kulutamist. Kas Sa oled selleks valmis?